Kuna me väga harva kohtusime ja enamasti suhtlesime internetis ning kui mina teda välja kutsusin, oli tal tavaliselt miljon muud tegemist, hakkasin tasapisi juba vähem initsiatiivi välja näitama, sest mina otsisin ometi enda ellu kaaslast, mitte inimest, kes korra paari nädala tagant minu jaoks paar tundi leiab.
Suhtlesime ikka edasi ja ühel päeval kutsus ta mu kohvi jooma. Meil oli väga tore ja kui ta mu koju viis, kutsusin teda üles. Ta vaatas mind kohkunud ilmega ja ütles: "Ei."
"Miks ei?"
"Ma ei tunne sind veel nii hästi, oleme ainult kolm korda näinud!"
"Kas sa teed nalja? Ma ei seo sind ju ometi radika külge viieks päevaks ega hakka vägistama!"
Saanud minult pühaliku lubaduse, et ma tõepoolest ei seo teda radika külge ega kuku vägistama, soostus ta lõpuks mulle natukeseks külla tulema.
Te lihtsalt ei kujuta ette, kui hirmunud see pealtnäha alfaisane oli. Ta kartis mind nagu põrgutuld! Ja ilma liialdusteta, ta tundub pealtnäha tõeliselt mehine mees ja ma poleks eluilmaski uskunud, et ta minusuguse poole üleüldse vaatab (aga no kes ei riski, see šampust ei joo!), veel vähem minuga suheldes nii ettevaatlik on.
Istusime natuke, silitasime teineteise käsi ja ta pealtnäha rahunes pisut. Kallistasime ja kuulasime muusikat.
Kuna ma järgmisel päeval pidin tööle minema ja juba haigutama hakkasin, läksime voodisse.
Jah, te arvasite õigesti, mitte mingit möllu lahti ei läinud, ehkki tõele au andes ma üritasin küll temaga amelema hakata. Eks ta natuke läks asjaga kaasa ka, aga siis tõmbas jälle tagasi.
Aga ütles kindlasõnaliselt, et tema minuga täna küll ei maga.
"Miks?"
"Sest mul on tunne, et ma armun sinusse ära."
"Kas minusse armuda oleks siis tõesti nii halb?"
"Ei, mitte seda... Lihtsalt ma ei ole selliste asjadega harjunud."
Monday, September 30, 2013
Casanova osutus hoopis hirmunud kitsetalleks
Ehkki mõtlesin terve päev, et ma talle sugugi mitte ei meeldi enam, selgus hiljem internetis vesteldes, et ta oli selline natuke veider, sest ma just MEELDIN talle ja ta ei oska kuidagi käituda minuga.
Aga samas kuna ta selline jutuvestja on, ei võtnud ma seda väga tõsiselt, sest ka järgmine nädal möödus nii, et ta mind üldse välja ei kutsunud. Ega mina ka ei kutsunud. See on ju meeste töö! Onju?
Õigupoolest see kõik natuke ärritas mind, sest mõelge ise: kohtad peaaegu ideaalset meest, kellesse teismeea alguses armunud olid, aga siis tundus ta nii kättesaamatu ja siis ta sunnik ei kutsu sind välja! Miks ometi? MIKS?
Küll aga ühel reede õhtul, kui olin kamina ees keras paar klaasi veini joonud ja me jälle olime pikalt jutustanud, kutsusin ta enda juurde. Tema ütles, et ta peab öösel minema oma sõpra sõidutama kuskile ja tahaks küll hirmsasti tulla, aga pole kindel, kas jõuab, aga kuna ta mind näha tahaks väga, tuleb ta enne mu maja juurest korraks läbi, et paar sõna juttu rääkida.
Paduvihma sadas, ma plätserdasin läbi lompide kummikute ja vihmavarjuga poe juurde, kus me kohtusime... umbes viieks minutiks. Nimelt viis ta mind poe juurest väikse ringiga koju. Ma isegi ei mäleta, mida me rääkisime, aga leppisime kokku, et ta tuleb öösel ikka minu juurde, kui tagasi jõuab: mul on homme nagunii vaba päev.
Kui minu kodu juurde jõudsime, mõtlesin, et annan talle põse peale väikse musi, mille peale ta oleks vist äärepealt südamerabanduse saanud, sest pööras pea eest ära.
Tund hiljem saatis ta mulle sõnumi, et ma väga meeldin talle ja see veidi hirmutab teda ning ta ei oska lihtsalt minu juuresolekul kuidagi käituda.
Öösel ta muidugi ei tulnud. Saatis hommikupoole sõnumi, et tahaks väga minuga olla, aga tal läheb veel aega.
Jah, ka mina arvasin, et ta on maffiavend ja läheb laipu matma või pärasooles kokaiini üle piiri viima, aga tegelikult oli ta hoopis sõbrale teene võlgu ja pidi sõbra viima pruudi juurde, kes elab teises linnas.
Või oodake, kas maffiavend ütleks, et ta on maffiavend?
Aga samas kuna ta selline jutuvestja on, ei võtnud ma seda väga tõsiselt, sest ka järgmine nädal möödus nii, et ta mind üldse välja ei kutsunud. Ega mina ka ei kutsunud. See on ju meeste töö! Onju?
Õigupoolest see kõik natuke ärritas mind, sest mõelge ise: kohtad peaaegu ideaalset meest, kellesse teismeea alguses armunud olid, aga siis tundus ta nii kättesaamatu ja siis ta sunnik ei kutsu sind välja! Miks ometi? MIKS?
Küll aga ühel reede õhtul, kui olin kamina ees keras paar klaasi veini joonud ja me jälle olime pikalt jutustanud, kutsusin ta enda juurde. Tema ütles, et ta peab öösel minema oma sõpra sõidutama kuskile ja tahaks küll hirmsasti tulla, aga pole kindel, kas jõuab, aga kuna ta mind näha tahaks väga, tuleb ta enne mu maja juurest korraks läbi, et paar sõna juttu rääkida.
Paduvihma sadas, ma plätserdasin läbi lompide kummikute ja vihmavarjuga poe juurde, kus me kohtusime... umbes viieks minutiks. Nimelt viis ta mind poe juurest väikse ringiga koju. Ma isegi ei mäleta, mida me rääkisime, aga leppisime kokku, et ta tuleb öösel ikka minu juurde, kui tagasi jõuab: mul on homme nagunii vaba päev.
Kui minu kodu juurde jõudsime, mõtlesin, et annan talle põse peale väikse musi, mille peale ta oleks vist äärepealt südamerabanduse saanud, sest pööras pea eest ära.
Tund hiljem saatis ta mulle sõnumi, et ma väga meeldin talle ja see veidi hirmutab teda ning ta ei oska lihtsalt minu juuresolekul kuidagi käituda.
Öösel ta muidugi ei tulnud. Saatis hommikupoole sõnumi, et tahaks väga minuga olla, aga tal läheb veel aega.
Jah, ka mina arvasin, et ta on maffiavend ja läheb laipu matma või pärasooles kokaiini üle piiri viima, aga tegelikult oli ta hoopis sõbrale teene võlgu ja pidi sõbra viima pruudi juurde, kes elab teises linnas.
Või oodake, kas maffiavend ütleks, et ta on maffiavend?
Esimene kohtumine Karliga
Kui mulle hakkas juba tunduma, et Karl ongi rohkem selline jutumees, kes oma väärtuslikku aega väga minu peale tegelikult kulutada ei taha ning üleüldse on ta võibolla üks igavene mängur, küsisin ma ühel õhtul jutu vahel Karlilt, et kus asub üks hoone, kuhu ma pidin praktikale minema.
Google maps tundus mu blondiiniajule liiga keeruline ning Karl ütles otsustavalt: "Hea küll, ma viin su hommikul ära!"
"Ee... päriselt? Aga see on ju kell kaheksa ja sina pead tööle minema alles kümneks."
Hommikul ma magasin sisse ning jooksin toast kümme minutit hiljem välja sassis juuste, teksade ja kärmelt peale tõmmatud jakiga. Kuna ta pidi mulle poe juurde vastu tulema, avastasin ehmatusega, et ma ei tea ju isegi, milline ta auto on!
Kõndisin täiesti võõra auto juurde, kus istuv vanamees mulle meelalt naeratas ning kõrvalistmele patsutas, kui mu telefon käes vibreerima hakkas ning Karl naerdes mainis, et tema auto on hoopis see teine.
Pisut kohmetuna sellest, et ma täiesti vale auto juurde olin läinud ja et mul polnud näos grammigi meiki (tegelikult küsimus suurele ringile - miks naised tihti meigita näevad välja nagu koolnud ja mehed inimeste nägudega?) ja üleüldse nägin ma välja nagu ma oleks just klubist koju jõudnud, korkisin ma lahti energiajoogi, sest ei jõudnud hommikul kohvigi keeta ja lihtsalt... passisin aknast välja.
Karl tundis end kuidagi ebamugavalt ja mina tundsin ka. Miks ta poleks mind võinud näha siis, kui lokke endale pähe tegin ja laineriga oleks äärepealt silma välja torganud? Miks just nüüd? Miks ma ei suuda kunagi õigel ajal ärgata?
Kuna tema vaikis, ei osanud mina ka suurt midagi öelda ja rääkisin ainult natuke sellest, kui hirmsasti ma praktikaid vihkan.
Kohale jõudes tegi ta veel ühe sigareti mind varvastest sassis juuksetutini üle vaadates, soovis mulle meeldivat tööpäeva ning sõitis minema.
Tema ilmest ja käitumisest olin täiesti veendunud, et ta arvab, et ma olen mingisuguse sündroomiga.
Google maps tundus mu blondiiniajule liiga keeruline ning Karl ütles otsustavalt: "Hea küll, ma viin su hommikul ära!"
"Ee... päriselt? Aga see on ju kell kaheksa ja sina pead tööle minema alles kümneks."
Hommikul ma magasin sisse ning jooksin toast kümme minutit hiljem välja sassis juuste, teksade ja kärmelt peale tõmmatud jakiga. Kuna ta pidi mulle poe juurde vastu tulema, avastasin ehmatusega, et ma ei tea ju isegi, milline ta auto on!
Kõndisin täiesti võõra auto juurde, kus istuv vanamees mulle meelalt naeratas ning kõrvalistmele patsutas, kui mu telefon käes vibreerima hakkas ning Karl naerdes mainis, et tema auto on hoopis see teine.
Pisut kohmetuna sellest, et ma täiesti vale auto juurde olin läinud ja et mul polnud näos grammigi meiki (tegelikult küsimus suurele ringile - miks naised tihti meigita näevad välja nagu koolnud ja mehed inimeste nägudega?) ja üleüldse nägin ma välja nagu ma oleks just klubist koju jõudnud, korkisin ma lahti energiajoogi, sest ei jõudnud hommikul kohvigi keeta ja lihtsalt... passisin aknast välja.
Karl tundis end kuidagi ebamugavalt ja mina tundsin ka. Miks ta poleks mind võinud näha siis, kui lokke endale pähe tegin ja laineriga oleks äärepealt silma välja torganud? Miks just nüüd? Miks ma ei suuda kunagi õigel ajal ärgata?
Kuna tema vaikis, ei osanud mina ka suurt midagi öelda ja rääkisin ainult natuke sellest, kui hirmsasti ma praktikaid vihkan.
Kohale jõudes tegi ta veel ühe sigareti mind varvastest sassis juuksetutini üle vaadates, soovis mulle meeldivat tööpäeva ning sõitis minema.
Tema ilmest ja käitumisest olin täiesti veendunud, et ta arvab, et ma olen mingisuguse sündroomiga.
Korv?
Kahjuks mitte lillekorv... ega kommikorv ja kaugeltki mitte väikseid pehmeid kassipoegi täis korv, vaid kõige tavalisem korv üldse.
Olime Karliga juba paar nädalat internetis suhelnud, kui ühel reede pärastlõunal ta küsis, et mida ma täna teen ja ehk ma tahaksin temaga linnas mõned napsud võtta.
Ütlesin, et lähen sõpradega linna ja et ta helistaks mulle ja oleks tore ju näha.
Ta ütles, et helistab, kui linna jõuab.
Ja kas ta jõudis? Ei.
Ning mina loomulikult piidlesin terve õhtu oma telefoni, et ehk ta helistab. Aga seda ta muidugi ei teinud.
Järgmisel päeval uurisin, et miks ta siis ei tulnud ning tema vastas, et ta jõi kodus õlut ja ei saanud linna sõita. On need mehed alles sunnikud!
Joob kodus õlut, kui võiks minusuguse meeldiva inimesega napsu võtta ja pealegi olin ma tund aega sirgendajat kirudes ja YouTube'i videot järele tehes üritanud lokke teha ning endal äärepealt laineriga silma välja torganud, et talle muljet avaldada!
Olime Karliga juba paar nädalat internetis suhelnud, kui ühel reede pärastlõunal ta küsis, et mida ma täna teen ja ehk ma tahaksin temaga linnas mõned napsud võtta.
Ütlesin, et lähen sõpradega linna ja et ta helistaks mulle ja oleks tore ju näha.
Ta ütles, et helistab, kui linna jõuab.
Ja kas ta jõudis? Ei.
Ning mina loomulikult piidlesin terve õhtu oma telefoni, et ehk ta helistab. Aga seda ta muidugi ei teinud.
Järgmisel päeval uurisin, et miks ta siis ei tulnud ning tema vastas, et ta jõi kodus õlut ja ei saanud linna sõita. On need mehed alles sunnikud!
Joob kodus õlut, kui võiks minusuguse meeldiva inimesega napsu võtta ja pealegi olin ma tund aega sirgendajat kirudes ja YouTube'i videot järele tehes üritanud lokke teha ning endal äärepealt laineriga silma välja torganud, et talle muljet avaldada!
sebimine - day 2
Teisel päeval piidlesin kannatamatult Karli-nimelist nupukest ja ootasin, millal ometi süttib see roheline tuluke seal kõrval.
Ning kui süttis, tundus iseenesestmõistetav, et ta tuleb kohemaid minusugust võrratut naist tervitama ning on terve päev juba minuga lapsi planeerinud.
Kuskilt oli nagu kõrvu jäänud, et suhetes kehtib selline reegel, et naine ootab kannatamatult, et mees talle esimesena tere ütleks. Kas see oli pärast kohtingut? Või loeb ka üsna entusiastlik vestlus internetis?
Kui aus olla, suhetest ma väga palju ei tea. Mul on õigupoolest olnud vaid üks püsisuhe, kus me esimesel kohtumisel kohe linade vahel maandusime, hommikuni Carla Bruni kaunite laulude saatel armatsesime? ei, tegelikult me keppisime, sest mu tollane mees oli ülimalt agressiivse loomuga kirglik ürgmees, kes ei mõistnud mänge ja pikka juttu ei ajanud. Nädal hiljem tegi ta mulle ettepaneku tema juurde kolida.
Paraku selgus aga aastaid hiljem, et ainus koht, kus me sobime, ongi voodi. Kuid see oli kõik väga ammu ning pärast seda mul polnud isegi mõttes olnud ühtegi tõsiseltvõetavat suhet rajada. Kuni praeguseni, kus tundus, et sünnipäevatort ei paista küünalde vahelt enam väljagi ja kogu perekond on veendunud, et võibolla ma olen lesbi.
Seega keerulised suhtemängud on minule võõraks jäänud ning olen üsna otsekohese ütlemisega ning kui ma midagi tahan, siis selle ma ka saan. Või vähemalt üritan.
Kannatamatult sõrmedega laual prõmmides otsustasin, et hea küll, ma ütlen ise tere.
Minulegi üllatusena vastas ta koheselt väga entusiastlikult ning kukkusime uuesti lobisema. Rääkisime kõigest ning üsna isiklikul tasandil. Ma olen ise üsna avameelne inimene ning ka teised kukuvad mulle tihtipeale endast väga isiklikke asju rääkima.
Selgus, et Karlil on olnud elus vaid üks suhe ning see lõppes tema jaoks väga halvasti, seega ei ole ta pärast seda julgenud uusi tõsiseid suhteid luua ning on rohkem kõva naistemees olnud.
Rääkisime ka, millised mehed mulle meeldivad ning meie vestluse eesmärk võttis üsna üheselt mõistetava suuna: sõpradeks me nüüd küll ei hakka.
Ning kui süttis, tundus iseenesestmõistetav, et ta tuleb kohemaid minusugust võrratut naist tervitama ning on terve päev juba minuga lapsi planeerinud.
Kuskilt oli nagu kõrvu jäänud, et suhetes kehtib selline reegel, et naine ootab kannatamatult, et mees talle esimesena tere ütleks. Kas see oli pärast kohtingut? Või loeb ka üsna entusiastlik vestlus internetis?
Kui aus olla, suhetest ma väga palju ei tea. Mul on õigupoolest olnud vaid üks püsisuhe, kus me esimesel kohtumisel kohe linade vahel maandusime, hommikuni Carla Bruni kaunite laulude saatel armatsesime? ei, tegelikult me keppisime, sest mu tollane mees oli ülimalt agressiivse loomuga kirglik ürgmees, kes ei mõistnud mänge ja pikka juttu ei ajanud. Nädal hiljem tegi ta mulle ettepaneku tema juurde kolida.
Paraku selgus aga aastaid hiljem, et ainus koht, kus me sobime, ongi voodi. Kuid see oli kõik väga ammu ning pärast seda mul polnud isegi mõttes olnud ühtegi tõsiseltvõetavat suhet rajada. Kuni praeguseni, kus tundus, et sünnipäevatort ei paista küünalde vahelt enam väljagi ja kogu perekond on veendunud, et võibolla ma olen lesbi.
Seega keerulised suhtemängud on minule võõraks jäänud ning olen üsna otsekohese ütlemisega ning kui ma midagi tahan, siis selle ma ka saan. Või vähemalt üritan.
Kannatamatult sõrmedega laual prõmmides otsustasin, et hea küll, ma ütlen ise tere.
Minulegi üllatusena vastas ta koheselt väga entusiastlikult ning kukkusime uuesti lobisema. Rääkisime kõigest ning üsna isiklikul tasandil. Ma olen ise üsna avameelne inimene ning ka teised kukuvad mulle tihtipeale endast väga isiklikke asju rääkima.
Selgus, et Karlil on olnud elus vaid üks suhe ning see lõppes tema jaoks väga halvasti, seega ei ole ta pärast seda julgenud uusi tõsiseid suhteid luua ning on rohkem kõva naistemees olnud.
Rääkisime ka, millised mehed mulle meeldivad ning meie vestluse eesmärk võttis üsna üheselt mõistetava suuna: sõpradeks me nüüd küll ei hakka.
Tere!
Mina olen Mari, 24aastane naine, kes on otsustanud, et peaks lõpuks härjal sarvist haarama ning leidma enda ellu kaaslane, kellega jagada oma õnne ja kurbust.
Suure hurraaga alustasingi ühel õhtul oma teekonda täiusliku kaaslase leidmiseni.
... aga see ei olnudki nii lihtne!
Kust ikka alustada, kui mitte algusest. A-tähest.
Seega võtsin ette oma FB chati, kuhu on kogunenud mitmeid inimesi, keda ma kunagi tundsin, aga ei ole pikka aega suhelnud. Kuna A-täht ei tundunud paljutõotav, scrollisin mõtlikult allapoole ning peatusin hoopis K-tähe juures. Kas K-täht poleks mitte võrratu algus?
Minust kolm aastat vanem kunagine koolivend, kellesse ennastunustavalt salaja armunud olin, kuid mingil veidral põhjusel ei olnud me kooliajast saadik mitte kunagi sõnagi vahetanud, ehkki olen teda aastate jooksul kaubanduskeskuses korduvalt näinud ning pilkude kohtudes oleme teineteisele naeratanud.
"Tsau!", kirjutasin.
"Tere... See on küll üllatav," vastas Karl pärast mõneminutilist vaikust.
"Ah tead, märkasin, et oled online ja mõtlesin paar sõna juttu rääkida. Polegi ammu rääkinud."
"Me pole vist oma 10 aastat rääkinud?"
"Pole tõesti, aga olen sind poes mitu korda näinud. Ma ei tea, kas tundsid mind ära, aga naeratasid küll."
"Muidugi tundsin. Seisid seal kassas oma tulipunaste huulte ja halli kleidiga."
"Sul on suurepärane mälu. Mina kahjuks ei mäleta, mis sul aasta tagasi seljas oli."
Esimese katse kohta oli see tegelikult suurepärane, sest jutustasime tunde maast ja ilmast, kuni Karl teatas, et ta unustas end minuga rääkima, ehkki ta peab väga varakult ärkama ning nüüd peab ta tõesti põhku pugema.
"Tead, õiguspoolest ma just paar päeva tagasi kustutasin vanu tuttavaid sõbralistist, kellega enam nagunii ei suhtle. Jäin veel sinu nime peal pidama, vaatasin su pilte ja mõtlesin, et nii ilusat tüdrukut küll ei kustuta, kena vaadata ju! Ja nüüd nagu välk selgest taevast tuled sa minuga rääkima. Ma olen väga üllatunud! Meeldivalt."
Suure hurraaga alustasingi ühel õhtul oma teekonda täiusliku kaaslase leidmiseni.
... aga see ei olnudki nii lihtne!
Kust ikka alustada, kui mitte algusest. A-tähest.
Seega võtsin ette oma FB chati, kuhu on kogunenud mitmeid inimesi, keda ma kunagi tundsin, aga ei ole pikka aega suhelnud. Kuna A-täht ei tundunud paljutõotav, scrollisin mõtlikult allapoole ning peatusin hoopis K-tähe juures. Kas K-täht poleks mitte võrratu algus?
Minust kolm aastat vanem kunagine koolivend, kellesse ennastunustavalt salaja armunud olin, kuid mingil veidral põhjusel ei olnud me kooliajast saadik mitte kunagi sõnagi vahetanud, ehkki olen teda aastate jooksul kaubanduskeskuses korduvalt näinud ning pilkude kohtudes oleme teineteisele naeratanud.
"Tsau!", kirjutasin.
"Tere... See on küll üllatav," vastas Karl pärast mõneminutilist vaikust.
"Ah tead, märkasin, et oled online ja mõtlesin paar sõna juttu rääkida. Polegi ammu rääkinud."
"Me pole vist oma 10 aastat rääkinud?"
"Pole tõesti, aga olen sind poes mitu korda näinud. Ma ei tea, kas tundsid mind ära, aga naeratasid küll."
"Muidugi tundsin. Seisid seal kassas oma tulipunaste huulte ja halli kleidiga."
"Sul on suurepärane mälu. Mina kahjuks ei mäleta, mis sul aasta tagasi seljas oli."
Esimese katse kohta oli see tegelikult suurepärane, sest jutustasime tunde maast ja ilmast, kuni Karl teatas, et ta unustas end minuga rääkima, ehkki ta peab väga varakult ärkama ning nüüd peab ta tõesti põhku pugema.
"Tead, õiguspoolest ma just paar päeva tagasi kustutasin vanu tuttavaid sõbralistist, kellega enam nagunii ei suhtle. Jäin veel sinu nime peal pidama, vaatasin su pilte ja mõtlesin, et nii ilusat tüdrukut küll ei kustuta, kena vaadata ju! Ja nüüd nagu välk selgest taevast tuled sa minuga rääkima. Ma olen väga üllatunud! Meeldivalt."
Subscribe to:
Posts (Atom)