Kuna me väga harva kohtusime ja enamasti suhtlesime internetis ning kui mina teda välja kutsusin, oli tal tavaliselt miljon muud tegemist, hakkasin tasapisi juba vähem initsiatiivi välja näitama, sest mina otsisin ometi enda ellu kaaslast, mitte inimest, kes korra paari nädala tagant minu jaoks paar tundi leiab.
Suhtlesime ikka edasi ja ühel päeval kutsus ta mu kohvi jooma. Meil oli väga tore ja kui ta mu koju viis, kutsusin teda üles. Ta vaatas mind kohkunud ilmega ja ütles: "Ei."
"Miks ei?"
"Ma ei tunne sind veel nii hästi, oleme ainult kolm korda näinud!"
"Kas sa teed nalja? Ma ei seo sind ju ometi radika külge viieks päevaks ega hakka vägistama!"
Saanud minult pühaliku lubaduse, et ma tõepoolest ei seo teda radika külge ega kuku vägistama, soostus ta lõpuks mulle natukeseks külla tulema.
Te lihtsalt ei kujuta ette, kui hirmunud see pealtnäha alfaisane oli. Ta kartis mind nagu põrgutuld! Ja ilma liialdusteta, ta tundub pealtnäha tõeliselt mehine mees ja ma poleks eluilmaski uskunud, et ta minusuguse poole üleüldse vaatab (aga no kes ei riski, see šampust ei joo!), veel vähem minuga suheldes nii ettevaatlik on.
Istusime natuke, silitasime teineteise käsi ja ta pealtnäha rahunes pisut. Kallistasime ja kuulasime muusikat.
Kuna ma järgmisel päeval pidin tööle minema ja juba haigutama hakkasin, läksime voodisse.
Jah, te arvasite õigesti, mitte mingit möllu lahti ei läinud, ehkki tõele au andes ma üritasin küll temaga amelema hakata. Eks ta natuke läks asjaga kaasa ka, aga siis tõmbas jälle tagasi.
Aga ütles kindlasõnaliselt, et tema minuga täna küll ei maga.
"Miks?"
"Sest mul on tunne, et ma armun sinusse ära."
"Kas minusse armuda oleks siis tõesti nii halb?"
"Ei, mitte seda... Lihtsalt ma ei ole selliste asjadega harjunud."
No comments:
Post a Comment