Ehkki mõtlesin terve päev, et ma talle sugugi mitte ei meeldi enam, selgus hiljem internetis vesteldes, et ta oli selline natuke veider, sest ma just MEELDIN talle ja ta ei oska kuidagi käituda minuga.
Aga samas kuna ta selline jutuvestja on, ei võtnud ma seda väga tõsiselt, sest ka järgmine nädal möödus nii, et ta mind üldse välja ei kutsunud. Ega mina ka ei kutsunud. See on ju meeste töö! Onju?
Õigupoolest see kõik natuke ärritas mind, sest mõelge ise: kohtad peaaegu ideaalset meest, kellesse teismeea alguses armunud olid, aga siis tundus ta nii kättesaamatu ja siis ta sunnik ei kutsu sind välja! Miks ometi? MIKS?
Küll aga ühel reede õhtul, kui olin kamina ees keras paar klaasi veini joonud ja me jälle olime pikalt jutustanud, kutsusin ta enda juurde. Tema ütles, et ta peab öösel minema oma sõpra sõidutama kuskile ja tahaks küll hirmsasti tulla, aga pole kindel, kas jõuab, aga kuna ta mind näha tahaks väga, tuleb ta enne mu maja juurest korraks läbi, et paar sõna juttu rääkida.
Paduvihma sadas, ma plätserdasin läbi lompide kummikute ja vihmavarjuga poe juurde, kus me kohtusime... umbes viieks minutiks. Nimelt viis ta mind poe juurest väikse ringiga koju. Ma isegi ei mäleta, mida me rääkisime, aga leppisime kokku, et ta tuleb öösel ikka minu juurde, kui tagasi jõuab: mul on homme nagunii vaba päev.
Kui minu kodu juurde jõudsime, mõtlesin, et annan talle põse peale väikse musi, mille peale ta oleks vist äärepealt südamerabanduse saanud, sest pööras pea eest ära.
Tund hiljem saatis ta mulle sõnumi, et ma väga meeldin talle ja see veidi hirmutab teda ning ta ei oska lihtsalt minu juuresolekul kuidagi käituda.
Öösel ta muidugi ei tulnud. Saatis hommikupoole sõnumi, et tahaks väga minuga olla, aga tal läheb veel aega.
Jah, ka mina arvasin, et ta on maffiavend ja läheb laipu matma või pärasooles kokaiini üle piiri viima, aga tegelikult oli ta hoopis sõbrale teene võlgu ja pidi sõbra viima pruudi juurde, kes elab teises linnas.
Või oodake, kas maffiavend ütleks, et ta on maffiavend?
No comments:
Post a Comment