Kui mulle hakkas juba tunduma, et Karl ongi rohkem selline jutumees, kes oma väärtuslikku aega väga minu peale tegelikult kulutada ei taha ning üleüldse on ta võibolla üks igavene mängur, küsisin ma ühel õhtul jutu vahel Karlilt, et kus asub üks hoone, kuhu ma pidin praktikale minema.
Google maps tundus mu blondiiniajule liiga keeruline ning Karl ütles otsustavalt: "Hea küll, ma viin su hommikul ära!"
"Ee... päriselt? Aga see on ju kell kaheksa ja sina pead tööle minema alles kümneks."
Hommikul ma magasin sisse ning jooksin toast kümme minutit hiljem välja sassis juuste, teksade ja kärmelt peale tõmmatud jakiga. Kuna ta pidi mulle poe juurde vastu tulema, avastasin ehmatusega, et ma ei tea ju isegi, milline ta auto on!
Kõndisin täiesti võõra auto juurde, kus istuv vanamees mulle meelalt naeratas ning kõrvalistmele patsutas, kui mu telefon käes vibreerima hakkas ning Karl naerdes mainis, et tema auto on hoopis see teine.
Pisut kohmetuna sellest, et ma täiesti vale auto juurde olin läinud ja et mul polnud näos grammigi meiki (tegelikult küsimus suurele ringile - miks naised tihti meigita näevad välja nagu koolnud ja mehed inimeste nägudega?) ja üleüldse nägin ma välja nagu ma oleks just klubist koju jõudnud, korkisin ma lahti energiajoogi, sest ei jõudnud hommikul kohvigi keeta ja lihtsalt... passisin aknast välja.
Karl tundis end kuidagi ebamugavalt ja mina tundsin ka. Miks ta poleks mind võinud näha siis, kui lokke endale pähe tegin ja laineriga oleks äärepealt silma välja torganud? Miks just nüüd? Miks ma ei suuda kunagi õigel ajal ärgata?
Kuna tema vaikis, ei osanud mina ka suurt midagi öelda ja rääkisin ainult natuke sellest, kui hirmsasti ma praktikaid vihkan.
Kohale jõudes tegi ta veel ühe sigareti mind varvastest sassis juuksetutini üle vaadates, soovis mulle meeldivat tööpäeva ning sõitis minema.
Tema ilmest ja käitumisest olin täiesti veendunud, et ta arvab, et ma olen mingisuguse sündroomiga.
No comments:
Post a Comment