Teisel päeval piidlesin kannatamatult Karli-nimelist nupukest ja ootasin, millal ometi süttib see roheline tuluke seal kõrval.
Ning kui süttis, tundus iseenesestmõistetav, et ta tuleb kohemaid minusugust võrratut naist tervitama ning on terve päev juba minuga lapsi planeerinud.
Kuskilt oli nagu kõrvu jäänud, et suhetes kehtib selline reegel, et naine ootab kannatamatult, et mees talle esimesena tere ütleks. Kas see oli pärast kohtingut? Või loeb ka üsna entusiastlik vestlus internetis?
Kui aus olla, suhetest ma väga palju ei tea. Mul on õigupoolest olnud vaid üks püsisuhe, kus me esimesel kohtumisel kohe linade vahel maandusime, hommikuni Carla Bruni kaunite laulude saatel armatsesime? ei, tegelikult me keppisime, sest mu tollane mees oli ülimalt agressiivse loomuga kirglik ürgmees, kes ei mõistnud mänge ja pikka juttu ei ajanud. Nädal hiljem tegi ta mulle ettepaneku tema juurde kolida.
Paraku selgus aga aastaid hiljem, et ainus koht, kus me sobime, ongi voodi. Kuid see oli kõik väga ammu ning pärast seda mul polnud isegi mõttes olnud ühtegi tõsiseltvõetavat suhet rajada. Kuni praeguseni, kus tundus, et sünnipäevatort ei paista küünalde vahelt enam väljagi ja kogu perekond on veendunud, et võibolla ma olen lesbi.
Seega keerulised suhtemängud on minule võõraks jäänud ning olen üsna otsekohese ütlemisega ning kui ma midagi tahan, siis selle ma ka saan. Või vähemalt üritan.
Kannatamatult sõrmedega laual prõmmides otsustasin, et hea küll, ma ütlen ise tere.
Minulegi üllatusena vastas ta koheselt väga entusiastlikult ning kukkusime uuesti lobisema. Rääkisime kõigest ning üsna isiklikul tasandil. Ma olen ise üsna avameelne inimene ning ka teised kukuvad mulle tihtipeale endast väga isiklikke asju rääkima.
Selgus, et Karlil on olnud elus vaid üks suhe ning see lõppes tema jaoks väga halvasti, seega ei ole ta pärast seda julgenud uusi tõsiseid suhteid luua ning on rohkem kõva naistemees olnud.
Rääkisime ka, millised mehed mulle meeldivad ning meie vestluse eesmärk võttis üsna üheselt mõistetava suuna: sõpradeks me nüüd küll ei hakka.
No comments:
Post a Comment