Saab või üldse ei saa?

Möödus taaskord mitu sajandit, enne kui Karl minu jaoks uuesti aega leidis.
Seekord ma ei hakanud meelega üldse koristamisega pingutama, sest kunagi ei saa kindel olla, tuleb ta või mitte.
Kuid siis astuski tema kõrgeausus Karl ühel hilisõhtul minu koduuksest sisse... ja läksime peaaegu kohe magama.
Loomulikult hakkasin mina teda usinasti käperdama, tema noomiv hääl tagataustal: "Mari... jäta nüüd..."
Blokkis mis ta blokkis, sihikindlus viib sihile: seda õpetas mulle juba minu ema! Ehkki ma ei usu, et ta päris seda silmas pidas...

Karl lükkas mu jõuliselt selili, tuli mu jalgade vahele, suudles mu kaela... ja siis mõtles ümber ja ütles: "Mari, minu jaoks on ikka liiga vara. Ma isegi ei tunne sind!"